Linnatänavad inimsõbralikuks alandades piirkiirust
Ilmar Part
Alates umbes 50- ja 60-ndatest aastatest hakati linnu planeerima ja ehitama suurelt jaolt (prognoositud) kasvava autoliikluse vajadustest lähtudes. Seda tehti siiras usus, et inimeste liikumiskiirus linnas sõiduautoga on oluline elukvaliteedi ja ühiskonna arengu näitaja ja usus, et on võimalik sellist linna ehitada mille elanikud teevad kõik oma igapäeva käigud isikliku sõiduautoga.
Eesmärk õilis, tulemus kurb
Tänaseks on aru saadud, et need olid valed eeldused. Suurenev sõidukite hulk ja liikumiskiirus linnatänavatel on hoopis muutnud linnad ebameeldivamateks ja ebamugavatemaks paikadeks elamiseks ja töötamiseks. Kõige rohkem on kannatanud kõige haavatavamad elanikurühmad ehk lapsed ja vanurid. Jalgsi ja jalgrattaga liikumine on muutunud aeglasemaks ja ohtlikumaks, müra tänavatel ja hoonetes on suurenenud, linnaõhk on muutunud heitgaasidest paksuks, liiklusummikud on sagenenud ja süvenenud.
Selle tulemusel on inimesed soovinud järjest rohkem linnadest põgeneda. Põgenetakse tavaliselt linna ümbritsevatesse valdadesse ja hakatakse linna vahet autoga pendeldama, mis süvendab veelgi autoliiklusest tekitatud probleeme. Samal ajal on autoga linnas liikumine jäänud selgelt vähemuse privileegiks (või taagaks). Täna tehakse Eesti suuremates linnades ainult umbes kolmandik käike sõiduautoga ja kaks kolmandikku jalgsi, rattaga või ühistranspordiga.
Kuidas muuta kurssi?
Kui me nüüd saame aru, et isikliku sõiduauto kasutamise ja kiire liikluse eelistamine linnas on olnud viga, siis aastakümnete jooksul tehtud linnaplaneerimise otsuste tagasi keeramine ei ole sugugi lihtne ega odav. Selle probleemiga maadleb suur osa Euroopa linnasid. Ühelt poolt on vaja murda inseneride, linnaplaneerijate ja poliitikute stampmõtlemist, mis ületähtsustab autoliikluse rolli linnatranspordis ja peaaegu et ignoreerib jalgsikäimise ja jalgrattasõidu rolli. Hea näide sellest on meie tava-autoliiklust loendada, modelleerida ja prognoosida sajal erineval moel, aga jalakäijaid ja jalgrattureid üldse mitte lugeda.
Sõidukiiruse alandamine toob järsu nihke paremuse poole
Teiselt poolt on vaja muuta linnakeskkonda selliselt, et autoliiklus ei saaks enam nii suurelt domineerida. Üks meede, mida on võimalik suhteliselt lihtsalt ja odavalt rakendada, mis aitab kiirelt vähendada autoliiklusest põhjustatud negatiivseid mõjusid, on lubatud sõidukiiruse alandamine linnaliikluses.
Sellega saame hoobilt vähendada liikluses hukkunute ja vigastatute arvu, vähendada liiklusmüra ja heitgaase ja suurendada inimeste turvalisust ja heaolu.
Väiksematele piirkiirustele planeeritud liiklus võtab vähem ruumi ja tänavaruumi on võimalik ümber jagada nii, et seal pääsevad mugavalt ja turvaliselt liikuma ka jalakäijad ja ratturid. Kõrvalnähtusena tagab väiksem tippkiirus ka sujuvama autoliikluse ja ummikute vähenemise. Suurem turvalisus ja meeldivam keskkond omakorda soosib rohkem jalgsi ja jalgrattaga liiklemist ja aitab vähendada autoliikluse mahtu ja teedeehitusele kuluvat raha. Tulemuseks on inimsõbralikum ja elamisväärsem linnakeskkond. Sõidukiiruse reguleerimine üksi on muidugi alles esimene samm. Sellele peab järgnema – või käima käsikäes – ka liikluskeskkonna muutus ja tävavaruumi ratsionaalsem jaotus, mis toetab seatud piirkiirusest kinni pidamist.
“30 km/h – linnatänavad inimsõbralikuks!”
Euroopa kodanikualgatus “30 km/h – linnatänavad inimsõbralikuks!” on katse koguda toetust mõttele, et tänavate piirkiiruse norm kõikides Euroopa linnades võiks olla 30 km/h, mööndusega, et linnad võivad osadel tänavatel kehtestada ka suuremaid piirkiiruseid, kui suudavad tõendada et vähemkaitstud liiklejate ohutus on seal tagatud. Kui aastaga suudetakse koguda Euroopa kodanike hulgast vähemalt 1 miljon allkirja, siis on võimalus kutsuda Euroopa Komisjoni üles tegema vastavat seadusandlikku ettepanekut.
Kodanikualgatuse täpsema sisuga saab tutvuda ja allkirja anda aadressil ee.30kmh.eu.
Allikas: G4S
