Avaleht Arvamus Lastekaitse Liidu noortekogu juht: riik, mis ühe käega annab ja teisega samal ajal võtab
Lastekaitse Liidu noortekogu juht: riik, mis ühe käega annab ja teisega samal ajal võtab

Lastekaitse Liidu noortekogu juht: riik, mis ühe käega annab ja teisega samal ajal võtab

Ühe käega annab riik alaealistele psühhiaatrilise abi saamise võimaluse ja aitab hankida koolidesse arvuteid, et haridus ka distantsilt omandatud saaks, ent samal ajal võtab teise käega huvitegevuse, kirjutab Lastekaitse Liidu noortekogu 17-aastane juht Triin Sooäär.

Tegelikult ei kärbita märkimisväärselt toetust huvidel põhinevale tegevusele, vaid haridusele – see eriskummaline liik nimega mitteformaalne haridus. Kas pole kummaline, et vähendame seda, mis aitab natukenegi leevendada olukorda, kus Eestimaa õpilaste akadeemilised tulemused küündivad parimate hulka, ent meie lapsed on selle kõige juures statistiliselt õnnetud ja oma vaimse tervisega hädas?

Meie praegune haridus- ja teadusminister Liina Kersna kirjutas neli aastat tagasi arvamusloo “Meie targad ja õnnetud lapsed – mida teha? Kas kooliskäimine on orjuse erivorm?”. On selge, et haridussüsteemi reform on pika ja halli habemega lugu, mille jooksul jõuab ilmselt üks või mitu põlvkonda noori peale tulla. Kas te ei leia, et seda enam on mõistlik hoida kahe käega kinni ja väärtustada hariduse mitteformaalset poolt, millega lapsed rõõmu ja lustiga tegelevad, avastades enda tõelist potentsiaali?

Mis siis, kui ajal, mil kurdame laste kehva vaimse tervise ja spetsialistide puuduse üle, on just huvitegevus üks nendest praegu olemasolevatest õlekõrtest, mille võimuses on paljusid lapsi ja noori aidata? Tsiteerin siinkohal meie Lastekaitse Liidu noortekogu 14-aastast liiget Avelit: “See on midagi, mida Sa teed, kuna Sina tahad seda, mitte keegi teine.”

Praegu veel pole hilja midagi ette võtta 

Jah, psühhiaatrilise abi puhul on oluliseks vahelüliks spetsialistide kättesaadavus, kaaslaste märkamine ja üldine valmisolek kogu selle temaatika aktsepteerimiseks. Kui otsime praeguse põlvkonna noorte vaimse tervise probleemide jaoks lahendusi (hoolimata sellest, et see teema oli oluline juba eile), siis praegu veel pole hilja vaadata ka homsesse ja midagi ette võtta. Vastasel juhul seisame realistliku stsenaariumi kohaselt hiljemalt kümne aasta pärast taas silmitsi sama probleemiga, sest uuele põlvkonnale noortele pole antud hoolimata nende majanduslikust või muust taustast võimalust avastada enda potentsiaali.

Tegelikult ei räägi me vaid majanduslikes raskustes olevatest alaealistest, vaid kõikidele võrdsete võimaluste tagamisest mitte vaid üld-, vaid ka huvihariduses. Olgu selleks mõni uus liik käsitööst, spordist või hoopis midagi, mida üksikvanem ei jõua mitme töökoha kõrvalt lapsele ise õpetada.

Lahendusi otsides

Küsimusi võime küsida palju ja rohkelt, iseasi on, kui palju jõuab keegi neile vastata.  Hüppame nüüd aga ikkagi lahendustesse.

Mõned aastad tagasi toimus legendaarses Kanuti pargis nii mõndagi (kes soovib, saab internetist lisainfot otsida). Kokkuvõtlikult uitasid seal kambad noori, kel lihtsalt polnud kusagil mujal olla. Polnud kusagil mujal olla? Terve linn on ju täis noortekeskuseid ning huvikoole, ent sinna polnud nad kahjuks teed leidnud. Usun, et kui nendel noortel oleks varases eas võimaldatud enda hobi avastada, seeläbi vabal ajal kujundada oma suhtlusringkond just neid kõnetavatest teemadest huvitujatest ja leida hüppelaud, siis…

Siis olekski meie kauaotsitud Eesti Nokia leitud – noored, kes on avastanud enda potentsiaali ja on seda arendades nii oma sõpruskonnas kui ka miks mitte Eesti ja Euroopa tasandil inspireerivaks eeskujuks.

Need tulevased noored on meie tänased lapsed, keda suunates ja juhendades saame aidata neil katsetada, et leida endale sobiv valdkond. Seeläbi ei arene mitte ainult  spetsiifiliselt oskused, vaid midagi hoopis suuremat ja olulisemalt enamat. Selleks on teadmine, et ka nemad on milleski head ning see miski pakub neile rõõmu ja rahulolu.

Eeskujude olulisus

Huvitav tõdemus elust enesest on see, et huvitegevuse juhendajast võib kujuneda samasugune eeskuju, nagu mõnest lauljast, poliitikust või teadlasest, sest just temalt võib koolijüts leida elu keerdkäikude või rõõmuhetkede korral tuge või kujundada kuvandi kogu valdkonnast.

Pigem kujuneb sõnumiks, et huvitegevust mitte ainult ei tohiks mitte mingil moel kärpida, vaid seda oleks vaja kordades laiendada kogu elanikkonnale. Kuigi hetkel on eriti teravalt fookuses laste ja noorte vaimne tervis, ei tohiks me ju leppida ka Eesti selle statistikaga, et igal aastal lõpetavad iseenda elu sajad täiskasvanud.

Siinkohal pole minu eesmärk manipuleerida niivõrd tõsise teemaga, vaid panna hetkekski mõtlema sellele, et äkki polegi probleem lastes, vaid ühiskonnas laiemalt. Ja siinkohal on äkki hoopis väikestel lastel meile nii mõndagi õpetada?

Imevaktsiin

Kuuludes täna veel seaduse järgi viimast aastat lastekategooriasse, meenutan korraks lasteaia elurütmi, kus mudilaste päev koosneb sellest, et tasakaalus oleks õppimine, mängimine, puhkus ja õues olemine. Osa täiskasvanuid näib selle tasakaalu unustanud olevat ning huvitegevuse rahastamise vähendamise ja seeläbi kättesaadavuse piiramisega aitame kaasa, et ka veelgi rohkem koolilapsi unustaks, kui oluline on see, et õppimise kõrvale mahuks ka mäng.

Ei ütle, et on vaja palgata õnnelikkuseminister, nagu seda tegi Bhutan. Küll aga ütlen, et palun ärme vähenda, vaid pigem leiame viise, kuidas suurendada huvitegevuse võimalusi nii laste, noorte kui ka täiskasvanute jaoks läbi neile meeldivate tegevuste. Mine tea, ehk võib sellest saada imevaktsiin stressi seljatamiseks ning leiame üheskoos vastuse neli aastat tagasi Liina Kersna esitatud küsimusele “Meie targad ja õnnetud lapsed – mida teha?”.