Avaleht Kultuur Kultuuripeegel Non Grata Hiinas ja Tiibetis
Non Grata Hiinas ja Tiibetis

Non Grata Hiinas ja Tiibetis

Non Grata viibib septembris-oktoobris Hiinas. Performeeritakse Open Art Festivalil Guangzhous ja Guilinis, Tiibetis Lhasas ja Pekingis.

Open Art Performance Festival

Esimest korda esines Non Grata Hiinas  798 Art Zone’is Open Art Performance Festivalil 2009. aastal. Alates 2000. aastast võimude ja politseiga pidevas vastasseisus esituskunstifestival pani 10. juubeliaastal täisrauaga: kahekuune festival koondas üle 300 kunstniku 50 maalt. Rahastamisskeem oli alternatiivselt lihtne: pidevalt leebelt naeratav peakorraldaja Chen Jin müüs maha isikliku maja ja plekkis kogu asja ise kinni. Sellest hoolimata kartis ta juba viiendal nädalal, et kohe peale ürituse lõppu viiakse ta võlavanglasse. Politsei kohalolek oli küll tuntav, aga ajad on Hiinas muutunud. 2000. aastal näiteks oli põhjanaabrite esinumbril Roi Vaaral plaanis üleni valgeks värvituna sõita üle Taevase Rahu väljaku. Korraldajad ei mõjutanud kunstnikku küll plaanist loobuma, kuid pakkisid asjad, et pooleks aastaks Hiina avarustesse asüüli kaduda. Roi mängis plaani ümber, kuid festival koliti sellest hoolimata ülima saladuskatte all Pekingist eemal maal asuvasse müüriga ümbritsetud farmi. Operatiivüksused sadasid sisse poole programmi pealt interaktiivse aktsiooniga, mille reaalsuseteisenemise ja adrenaliinidoosi konsistentsist võib tavakunstisfääris vaid unistada. Info lekitanud asjaosaline, oli ta siis kunstnik või lihtsalt nuhk, jäi stiilselt anonüümseks, igal juhul jagas ta suurepäraselt konteksti ja kohaspetsiifikat.

798 Art Zone

798 Art Zone on 1950. aastatel Nõukogude Liidu ja Hiina Rahvavabariigi Sotsialistliku Ühtsuse Plaani raames loodud militaarkompleks. Enne sajandivahetust hakkasid sinna koonduma kesklinnatsoonist välja tõrjutud Pekingi põrandaalused kunstnikud ja juba üsna pea järgnesid neile galeriid ja biennaalid inimmasside ja Euroopa valitsuspeadega. Kohalik Art World ühendas jõud ja moodustus hiiglaslik kunstikompleks, mis on avatud rahvusvahelisele skeenele, turistidele ja kunstiturule, peegeldades Hiina reformide saavutusi ja avanemist ning valitsuse tuge kultuuri- ja kunstitööstuse arengule!

Igal asjal on muidugi kaks otsa ja nagu kogu Hiina ühiskond, ei ole ka siin kõik liiga mustvalge: kuigi võib väita, et tõeline kunst elab kuskil mujal ja 798 on etableerunud kunsti välisfassaad, ei ole see nii üheselt mõistetav. Poliitiliselt korrektne lääneinimene võtab muidugi asja kokku üheselt: “Kunstnikud ja loominguline eneseväljendus on pideva valitsuse järelvalve all ja poliitiliselt tundlikud tööd elimineeritakse kohe. Selline politiseeritud kunstikeskond on varjutanud Hiina kunstiskeenet juba aastakümneid. Sellest johtuvalt on 798 kunst mittepoliitiline ja -kriitiline. Etenduskunsti toimub suhteliselt tihti, kuid ikkagi järgib see sama mittepoliitilist mustrit.”

Tegelikkuses saab aga just kõige radikaalsemat kunsti, sealhulgas performance’id, teha sellel “ametliku kunsti territooriumil”, sest mujal on see täiesti keelatud. Etenduskunstifestivalid Pekingis toimuvadki seetõttu enamjaolt 798-s. Ja mis just on parajasti poliitiline, on vaieldav. Mind on politsei püüdnud igas ilmajaos ja ei ütleks, et Hiina oleks avaliku ruumi “kaitsel” tundlikum kui USA või Euroopa.

Hiina praegune kunstisituatsioon ja kogu ühiskondlik praktika tundub Nõukogude ajal üleskasvanule väga meeldivaltki tuttav. Kunsti ja kunstnike positsioon ühiskonnas on väga kõrge ja valitsus teeb kõik, et see nii ka igavesti säiliks. Kontroll ja repressiivaktid tõstavad loovheerosed otseteed Olümposele. Uusrikkaid, keda praeguses maailma majandussituatsioonis, kus kogu raha on Asias, tekib muinasjutulise kiirusega ja nad tahavad seinale kohe kunstiteoseid.

Sügisel näiteks kureerisid Vigi Wang Hua ja Li Zhong Non Grata suurnäitust “Action” Pekingi Yuan Art Museumis. Selle 1000-ruutmeetrise MTÜ-st eramuuseumi eelmine näitus sai olla üleval vaid tunni, kui tuli politsei, blokeeris paarikümne masinaga ümberkaudsed tänavad, võttis pildid maha ja muuseumi president veetis järgnevad ööd vangikongis. Sellisest ühiskonna huvist muuseumiseinte vahel toimuva suhtes saab Lääne ühiskonnas vaid unistada.

Songzhuang Art Village

Pekingi välispiiril, seitsme ringi äärealal Songzhuang Art Village’is on riigiaparatuur mitu tuhat kunstnikku valvsa silma alla koondanud. Kunstnikud on siinmail ühiskonnast eraldatud kui plahvatusohtlik element, seetõttu elavad nad Hiinas kõik sellistes inkubaatorites.

Ja see ongi tõeline kunstiinkubaator. Teisiti kui mujal Aasias, kus kogu inimressurss on 24/7 hõivatud ebainimlikus konkurentsis koha eest päikese all, sihiseb siin vabameelne lõbus kunstielu. Hiina loovinimesed oskavad lõbutseda ja võtta asju vabalt. Kõik kunstnikud tegelevad sellega, millega peavadki tegelema – loomisega, keegi ei käi eraldi päevatööl. Ateljeed on suured nagu Kunstihoone, mõnedel väiksematel ja vaesematel nagu Pärnu Uue Kunsti Muuseum, aga need on juba poolamatöörid. Tehakse kunsti, juuakse kõvasti baijiu’d, “valget kuradit”, 57- või siis 62-protsendist riisiviina, tõmmatakse ketis kangeid kohalikke suitse, sõidetakse ringi Hummerite ja  Land Roveritega, räägitakse ühiskonnast ja poliitikast, maalitakse nagu hullud ja rahastatakse maalidest saadava rahaga filmiprojekte ja igasuguseid muid tegevusi. Lauad on lookas ja peo peremees maksab alati arve. Valge trash’i raha ei kõlba isegi klappimiseks.

Nõukogude aja praktika ja repressioonidega võrreldes läheb läbi ikka väga radikaalseid töid. Kui meie sovjeti avangardistide töödel loeti üle abstraktse kunsti mustad ja punased elemendid ja otsiti suurendusklaasiga rahvusvärve, siis siin pannakse täiega ja selliste tööde puhul oleks NSVL ikka saatnud otse Siberisse. Kui tollal ei saanud NSVL jalgagi välja, siis need tüübid võivad reisida, kuhu tahavad, kõigil on uhked Imacid ja Ipadid ja igaüks annab sulle lahkumisel kolmekilose värvikataloogi oma teostega kaasa. Meid veab mööda Songzhuani ateljeesid Beijing Independent Film Festivali korraldaja, kelle sõltumatute filmide festivali on politsei katkestanud juba viis aastat järjest. Aga üritus toimub igal aastal jälle. Täiesti seletamatu. Filmimees ei räägi sõnagi inglise keelt. Tõlgiks on kirjastaja, kes just andis välja hiinakeelse Marina Abramovici biograafia ja järgmine aasta võtab ette samasuguse Non Grata raamatu.

Performance’id on siin keelatud, aga asukohta viimase hetkeni saladuses hoides suudavad  korraldajad valitsuse kultuurinuhid teinekord ära eksitada. Nii on juhtunud ka Non Grata aktsioonidega. Avamistel on erariides salapolitsei alati publiku hulgas ja üldiselt on need näod ka humanitaaridele tuttavad. Nagu Kuku klubi vanal heal ajal. Peale meie sügisesi esinemisi vahetult enne oktoobripühi arreteeriti rahutuste kartuses Songzhuanis ridamisi 11 kunstnikku, mitmed ka need, keda me nende ateljeedes külastasime. Paari nädala pärast lasti nad riburada jälle välja.

Non Grata saadab käimasolevalt tuurilt videosid ja pildireportaaže “Kultuuripeeglisse”. Püsige lainel!

Taje Tross

Kommentaarid