Avaleht Intervjuu Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Raivo E. Tamm: minu huumorigeenid on pärit heast eesti huumorisoonest
Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Raivo E. Tamm: minu huumorigeenid on pärit heast eesti huumorisoonest
Intervjuu
0

Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Raivo E. Tamm: minu huumorigeenid on pärit heast eesti huumorisoonest

0
Raivo E.Tamm
Foto: Siim Vahur

Tunnustatud näitleja Raivo E. Tamm peab enda jaoks üheks positiivsemaks emotsiooniks tänusõnu, milles väljendati arvamust, et tema pakutud huumor ajas sedavõrd naerma, et pikendab koguni eluiga. Tamm on saanud aga ka nn ametlikke auhindu. Laupäeval, 15. aprillil võtab ta Palamuse rahvamajas usutavasti puupüsti täis saalis vastu Oskar Lutsu huumoripreemia.

Usutluses Heade Uudiste portaalile rääkis Raivo E. Tamm, kust pärinevad tema huumorigeenid.

Raivo E. Tamm soovitab olla avatud ja rõõmsa meelega, sest siis kuuleb ja näeb enda ümber palju sellist, mida Oskar Luts on raamatutesse talletanud.

Õnnitlused tunnustuse puhul! Kui aastaarvude järjestus kõrvale jätta, siis millisele kohale oma rikkalikus auhindade reas asetaksite Oskar Lutsu huumoripreemia?

Ma ise arvan, et ega minu auhinnalaud nüüd nii rikkalik ka pole. Pigem olen selline eluaegne nominent olnud, kes auhindadeni pole jõudnud, sestap mulle ka Näitlejate Liidu auraha määrati. See on auhind kolleegide poolt, kes on märganud, et üks nende seast on pikemat aega ilma igasuguse tunnustuseta jäänud. Mina sain ka selle ju alles 2015. aastal. See oli minu nii öelda esimene auhind, kui just “Seenelkäigu” parima meesnäitleja auhind Tiburoni filmifestivalilt Californias kõrvale jätta. Ja siis tuli veel ka presidendilt Valgetähe orden ning nõnda võimegi näha, et Oskar Lutsu huumoripreemia on siinsamas, esireas lausa. Seda enam on mul selle üle väga hea meel, sest mind ei ole seni tunnustustega eriti hellitatud.

Millisena on meelde jäänud hetk, kui teile teatati, et olete valitud Oskar Lutsu huumoripreemia tänavuseks laureaadiks?

Ehmatus ja üllatus ajasid naerma, ma ei saanud aru, kus minu puhul see huumor on, mille eest preemia… Korra käis isegi peast läbi mõte, et äkki otsuse eest hakata Ironman’i triatloni hea eeskuju persooniks.

Raivo E.Tamm2

Kust teie huumorigeenid õieti pärinevad? Võib arvata, et nende väljakujunemisele on kaasa aidanud lapsepõlve veetmine Saaremaal, sest sealsetel elanikel peaks üsna omalaadne huumorimeel olema. Ja ühtlasi küsimus, milliste meeleoludega vaatate tagasi oma poisipõlvele? Sai ju siis tehtud ka selliseid riigivastaseid tegusid, mis on jõudnud Tarmo Vahteri raamatusse „Karuks istus vangitornis“.

Jah, loomulikult, Saaremaa on minu jaoks olnud sünnist saati see imeline magnet. Juba alates sellest, kui enne Virtsut kadakate vahelt meri vilksama hakkab, hakkab ka minu süda hoopis teisiti põksuma ja rõõmupisarad tahavad silmi tulla – olen ülimalt õnnelik, et mu isa sealt pärit on. Pean salamisi ennastki saarlaseks ja jumaldasin oma isaisa Johannes Tamme – ehk nagu öeldi Tõnija külas talu järgi Laasu Juhani – olekut ja huumorit, samuti isa venna ja ka isa õe humoorikat olekut. Tänasel päeval naudin veel vanaisa õepoja, Saaremaa ühe legendaarse sepa, Ülo Singi naljalugusid. Ülo poolt proovin alati läbi põigata, kui üldse Saaremaale ja Tõnijale satun. Samas oli minu põhiline kasvataja Tallinnas mu emapoolne vanaema, kes pärit Jõhvist, ja küll sain ma temagagi lapsena palju naerda.

Vanaema kiitis oma venda, kelleks oli 1939. aastal presidendilt Valgetähe ordeni saanud Narva, Paldiski ja Haapsalu tolliülem Hugo Leonhard Laan. Mina pole teda näinudki, sest ta suri Rootsis paguluses. Tal olevat olnud särav ja vaimukas huumorimeel. Seda võin vaid aimata tema poja pealt, kes on ka saanud presidendilt Valgetähe ordeni nüüdsel ajal eestluse hoidmise eest Rootsis. Selleks pojaks on eesti keele professor Paul Laan, kes oli ka Rootsis Adsoni ja Underi perekonnatuttav kuni nende viimaste päevadeni ja korraldas ka nende matused Rootsis. See on samuti haruldane, milline selle vanahärra Laane huumorimeel on –  alati ülivitaalne ja igal kohtumisel jäägitult nauditav.

Ja vanaema noorem vend ehk siis mu teine emapoolne vanaonu Roland Leopold Laan oli ka kõva naljamees. Tema tuli 1999. aastal Kanadast pagulusest tagasi Eestisse, et kord siia maetud saada. Tema oli see mees, kelle mälestuseks ma reservohvitseriks tahtsin saada, tema tõttu tegin ma sügaval stagnaajal sinimustvalgeid lendlehti, millest nüüd pikemalt Vahteri raamatust võib lugeda. Nii et mitte ainult Saaremaa, vaid üle-eestiline huumorimeel on mind lapsepõlvest peale mõjutanud. Olen terve elu nautinud kõikjal Eestis eestlaste head huumorimeelt, minu huumorigeenid on pärit heast eesti huumorisoonest. Lapsepõlves sai ema ja isaga väga palju naerdud ja lustitud, eriti söögilaua taga, kui nad mõlemad kordamööda mingitest inimestest lugusid rääkisid ja siis erinevaid karaktereid järele aimasid. See oli alati väga naljakas.

Öeldakse, et näitleja ei tohi ise enda nalja üle naerda. Kas mõni roll on aga sedavõrd koomiline tundunud, et kohe keeruline on naeru tagasi hoida?

Esimene ehmatav pauk oli kohe lavakunstikateedri teise kursuse etendusel “Sorry, me oleme tulekul”, kus ma esietendusel midagi sellist tegin, et saal rõkkas naerda ja mul tuli siis endal ka naer peale. Tookord võib isegi öelda, et pigem nagu rõõmust selle üle, et ma nii hästi nalja olin teinud laval, mille peale nii võimsalt reageeriti. Pärast kodus manitses mind aga ema, kes oli suur teatriarmastaja ning samuti seda etendust vaadanud, et mis näitleja sinust niimoodi saab, kui sa ise laval tõsiseks ei suuda jääda. Oi, see märkus oli väga valus minu jaoks. Tegelikult on hiljem pidevalt selliseid rolle olnud ja minu suureks rõõmuks pärast etendust küsitud, kuidas ma küll ise suudan tõsiseks jääda. Kuid siiski meenub ka Aadu Kägu – oi kui raske oli seal metsas „Seenelkäigu“ võtetel meil Elina Reinoldi ja Juhan Ulfsakiga üksteisele silma vaadata, nii kohutavalt tuli naer peale ja seal ma lõpuks pärast ridamisi mahanaerdud ja seega ebaõnnestunud duubleid lausa vihastasin enda peale, et mis nüüd siis lahti on, kas tõesti ei suuda tõsiseks jääda või?! Ja arvan, et lõppes see asi sellega, et nii mõnigi stseen lõppes selle tõttu liiga vara ja oleks võib-olla veelgi naljakam olnud, kui oleks suutnud pikemalt pilke ja pause hoida, aga ei suutnud, noh.

Millise huumorikooli andis teile näitlejatöö Vanalinna Stuudios?

Selle, et ma nägin, kui väga Eestimaa inimesed armastavad nalja, kui väga teatrisse tulnud inimesed tahavad naerda ja läbi selle vabadust saavutada. Ma olen seda püüdnud neile terve oma edaspidise elu anda – head, vabastavat nalja.

Oskar Lutsu huumoripreemia oli ennekõike mõeldud nalja kirjutajatele. Kas olete ka ise naljalugusid, humoreske või satiiri kirja pannud?

Lavaka ajal oli mingi hetk ülipopulaarne teha sõnamänge, nagu näiteks „munakiviteelusikas“, ja neid siis ajakirjale Pikker saata. Ma trükkisin neid vahel ise tohutusse õhinasse sattununa kümnete kaupa poole ööni. Mul on kusagil alles üks ajakiri, kus paar minu oma ka ära trükiti. Mäletan, kuidas ma sellega siis koolis kursusekaaslaste ja Kalju Komissarovi ees uhkeldasin. Aga rohkem pole muud sellist pikemalt midagi kirjutanud, selles suhtes olen ma statuudi järgi üks vale mees kirjutavatele humoristidele mõeldud preemia laureaatide seas.

Mis annab teie arvates Oskar Lutsu huumorile klassikaväärtuse?

Ma arvan, et elulisus, elulähedus. Need tema lood ja naljad on ilmselt kõik elust enesest, mille siis suur kirjanik on lihtsalt dokumenteerinud ja oma nauditaval moel kokku põiminud. Ei mingeid eluvõõraid fantaasiaid ega ulmet, utoopiat. Mina jumaldan tõestisündinud lugusid ja usun, et need on kõik Lutsulgi elust enesest. Nagu mu vanaisa Johannes teadis rääkida, olla Juhan Smuul läinud Muhus kasti õllega poe taha – vanad kalurid hakanud siis aina hoogsamalt lugusid jutustama ja Smuul kribanud pliiatsiga kõik üles ning sealt kogu see tema looming. Me ei saa ju sellist kirjanikku plagieerimises süüdistada, jumal tänatud, et keegi muidu unustusehõlma vajuvad juhtumised üles tähendas ja ka trükki lasi.

Fantaseerime veidi. Oletame, et lähete koju, Oskar Lutsu huumoripreemia rahakotis, ja teilt tulevad laenu küsima nii Valdo Pant, Allan Peterson kui ka baarmen Illar. Kellele kõige enne laenaksite?

Ega nende kätte poleks kellelegi raha mõtet anda. Allan ja Illar on mõlemad nii tuhmid vennad, et see raha kaoks nende käest kohe arusaamatul moel kuhugi mutiauku. Valdo läheks ilmselt kohe telemajast üle tee Kungla hotelli baari… Aga kuna Allanist ja Illarist meil mingit kasu loota pole, kuid Valdo Pant toimis konjakikütuse toel ülihästi, siis läheb see raha ikkagi mitte toslemitele, vaid legendile, Valdo Pandile.

Kuidas said alguse teie sidemed Kaitseliidu Jõgeva malevaga, kus olete tsiviil-militaarkoostöö ohvitser?

Kaitseliitlasel ja reservohvitseril on vaja sõjaaja ametikohta. Minul seda polnud. Olin olnud juba aastaid kodu lähedal Tallinna maleva Nõmme malevkonnas reservohvitseride rakukeses, kus tegevust nii väga polnud. Tegevust lubati mulle Jõgeva malevas ning seal mu kaitseliitlase karjäär õide on löönudki. Seal oli sõjaaja staabi jaoks mehi puudu ning tegevust õppuste näol peaaegu et piiramatus koguses, oleks vaid rohkem aega.

Kui lähedased on teile kaitseliitlase ja reservohvitserina sõdurinaljad?

Kuna seltskond on enamjaolt vanemaealisem, saab pärast õppusi saunaõhtutel küllastumiseni Nõukogude armee sõdurinalju kuulda, sest sinna jutt alati ikka tüürib. See on ka üks ammendamatu absurdihuumori varasalv. Mina Nõukogude armees pole käinud, kuid kuulan ja naeran hea meelega neid nalju. Kaitseliitlaste kogunemistel kohtan igal juhul mehi, keda oma muu elutempo juures ei kohtaks ja see on ka üks väga mõjuv põhjus, miks mulle nii väga meeldib olla täiesti teise režiimiga kaitseliidus ja koos täiesti teistest eluvaldkonnast meeste ja nende lugudega. Kuulan neid aplalt ja proovin mitte oma lugudega vahele segada.

Kas olete vahetult tundnud, et naer on terviseks?

Mind on tänatud sõnadega, et ei mäetata, millal viimati niimoodi naerda sai ja et tänu sellele elatakse siis nüüd kindlasti tunduvalt kauem.

Mida arvate, mis aitaks inimesi rohkem naerma panna?

Hea nali. Ja ka inimeste endi avatus. Kui oled avatud ja lahtiselt rõõmsa meelega, näed palju selliseid asju ka enda ümber, nagu Oskargi kunagi raamatutesse on raiunud.

Usutles Jaan-Ivo Lukas

mm

Kommentaarid