UNTSAKAD on sellised maamehed, kes läksid linna, panid ülikonna selga, aga unustasid valged villased sokid jalga

Avaldame jõulukuul ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud Eesti eeskujudega. Need on inimesed, keda me hindame, keda armastame ja kellest me siiralt huvitume. Avaldame intervjuu rõõmust pakatavate ansambel Untsakad meestega.

Ansambli kohta kõrge iga, aga mehed suhteliselt noored. Kas Untsakad oligi teie esimene bänd?

Margus Põldsepp: Ei olnud. Mina olin enne ikkagi mitmes punkbändis ja keskkooli ajal rokkbändis mänginud.

Selle tegevuse jooksul muutus disko ebaoluliseks, aga punk ei jäänudki põhiliseks?

M.: Eks meie mõjutajaks on olnud Iiri folkpunkansambli The Pogues looming ja Shane MacGowani isiksus. See vist oligi see, mis mind rahvamuusika juurde jättis, et nii võib ka rahvamuusikat teha.

Jaanus Jantson: Ma olin ka enne punkbändis ja oma küla bändis. Olin oma küla trubaduur – kitarr oli seljas kogu aeg.

M.: Ma mäletan kui Alle-aas olime. See oli Untsakate-eelne, kursuseansambel niisugune, Ando Kiviberg , Ülle Jantson ja … kes seal kõik olid. Ja Üllel oligi ükskord vend kaasas. Jaanus oli siis vana malevahunt juba, laulis igasuguseid lahedaid laule. Me kõik olime vaimustuses ja siis kutsusimegi teda kooli.

J.: Ma käisin muidu matemaatika-füüsika eriklassis siis …

M.: Mina ka!

J.: Minu klassivennast on saanud praegu-seks selle kooli direktor.

Mis kool see oli?

J.: See oli Koidula kool Pärnus. Kõik on väga tähtsad tegelased nüüd, aga mina hakkasin pilli mängima.

Vahel arvatakse, et matemaatika ja muusika on teineteisest kaugel, meie euroopalik muusikakultuur on aga ju puhas matemaatika.

M.: On küll. Kui jagad matemaatikat, on harmoonia jagamine lihtsam. Muusikas on päris palju loogikat, ma arvan.

J.: On jah. Seal on mingid kindlad reeglid, astmed ja numbrid, saab kõik paika panna. Aga meie muusikategemist ma võtan nagu külabändi. Omal ajal võis igas külas selline bänd olla.

Siis käidi naaberkülas peol ja kui oli hea lugu, jäeti kamba peale meelde ja mängiti siis oma külas see lugu maha ja eks see kõlas jälle natuke teisiti.

Kuidas te Untsakad nimeks saite?

M.: Aasta aega olime ansambel Rahvastepall. Selle pani hea sõber Margo Mitt, Rohke Debelaki rindekaaslane ansamblist Minu Isa Oli Ausus Ise. Küsisime temalt, et öelgu üks korralik rahvalik nimi ja tema pakkus, et Rahvastepall.

Aga siis hakkas ETV meist saadet tegema ja öeldi, et oi-oi-oi, see ei lähe. Muidu rahvas vaatab saatekavast ja arvab, et spordi-ülekanne. Siis võtsime Untsakad – maamehed, kes on linna läinud ja tahavad saksa moodi välja näha. Panid ülikonna selga, aga unustasid valged villased valged sokid jalga – sellised mehed.

Millal see ansamblitegemine teil tõsiseks läks?

J.: Pole siiamaani läinud!

Aga laulude korjamine, mida teete, on ju päris tõsine töö?

J.: Kurb ja tõsine! Aga me hakkasimegi nii pihta, et enamiku laule tõi Margus. Marguse vanaema laul, Marguse isa laul …

M.: … onude laulud …

J.: … kuni laulud said otsa. Kuna õppisime Viljandi Kultuurikolledžis rahvamuusikat, siis seal oli õppepraktika. Võtsime diktofoni kaasa ja läksime vanainimeste juurde.

M.: Aga me võtsime alati pilli ka kaasa. Võrumaal käisime mitu suve. Teppo lõõtsapill oli ikka kaasas ja kõik uksed olid siis lahti. Seal on see nagu visiitkaart. Kui ikka Teppo pilli mängid, siis on vahva!

Kas selle kahekümne aasta jooksul on pilt nii palju muutunud, et just tänu teile on midagi säilinud, mis muidu oleks juba kadunud?

J.: Margus on kogunud Eesti Vabadussõja laule. Neid ei ole keegi nii palju kogunud kui tema. Tal on üsna arvestatav kollektsioon ja osa nendest laulame ka.

M.: Tuleb tuhnida Tartus Eesti Kirjandus-muuseumis. Ajalugu lugedes ikka saad mõne killu, kuskilt mõne viisikatke, kuskilt sõnadejupp ja siis tuleb need kokku panna. Nii see Vabadussõja plaat sai tehtud ja selle üle ma olen küll uhke.

Olete nii tundlikku teemat ka puudu-tanud nagu Eesti SS. Kas on keegi teile seda pahaks pannud ja püüdnud keelata mõnda laulu esitamast?

M.: Ega eesti rahva suust sellist asja kuule. Võib-olla mõni natuke kirtsutab nina, aga enamik ikka teavad. Sest kui võtta, et Saksa poole peal sõdis 60 000 meest eri väeosades, kõik ei olnud ju SS-is. Olen nende meestega ise kohtunud ja ega nats ole neist keegi. Mitte keegi ei astunud NSDAP-sse, mis oli natsipartei. Mitte ükski eestlane ei astunud sinna. Aga võõrriigi mees saigi teenida ainult SS-is, sest Wehrmacht’is olid ainult riigisakslased. Sellepärast oligi Waffen-SS, et muud varianti ei olnud. No olid soomepoisid veel natukene. See oligi ainus variant, et oma riiki kaitsta.

J.: Mulle näitas üks töökaaslane vene rahvuslaste internetifoorumit, kus Untsakad oma metsavendade plaadiga olid ikka väga musta nimekirja pandud. Eks kui siin asi karmiks läheb, oleme meie esimesed, kes küüdirongi peale võetakse.

Need tüübid sõimavad meid fašistideks, aga mis on fašism? Ühe juhi järgimine, sõjaväeline kord … No vaata venelaste Našit. See on ju puhas fašism.

M.: Eestlased pole ühe juhi järgimist kunagi omaks võtnud. Eestlane mõtleb oma peaga ja otsustab ise, kas läheb lahingusse või ei lähe.

Aga kuidas on Untsakatega? Mitu juhti teil on, kes käske jagavad?

M.: Meil ei olegi käske, meil on soovitused.

J.: Meil on konsensus, et kes midagi teeb, seda kõik kuulavad ja austavad. Näiteks Margus on siin laule välja otsinud ja teinud arranžeeringuid, mina olen pillimänge otsinud ja rahaasju välja ajanud. Meil on väga kõvad pillimehed, meil on kolm muusikakooli direktorit! Mina olen muult ametilt raamatupidaja, meie bassimees ehitab Hiiumaal paate, aga ülejäänud kolm on muusikaga seotud ja väga head pillimehed.

M.: Mina toon tavaliselt lood. Enamikus need sobivad ja kui ei sobi, siis jäävad lihtsalt kõrvale. Aga vahel on nii, et esimese pauguga paistab poiste nägudelt, et see ei ole see, aga hiljem tuleb selline hitt, et see just ongi see.

Teie põnevamaid lugusid uuelt plaadilt on hirmsasti äraleierdatud „Väike kambrike“, mis Untsakatel kõlab hoopis teistmoodi ja värskemalt. Püüdsite originaalsed olla?

M.: Ei. Karksi vallas Lilli külas elab Milvi Kallaste, kes on väga musikaalne inimene, kuulis seda Landessender Revalist teise ilmasõja ajal kuidas Sibul ja Koni duo seda „Sõduritunnis“ sellise harmooniaga laulsid. Ja ma usaldan teda, sest laulu autor Aimur Murd oli korralik helilooja ja ta võis sinna mõne molli küll panna. Aga hilisem rahvalik variant on ilmselt sellest, et rindel lõõtsapillil polnud minoore ja mängitigi nii kolme duuriga ära.

Kakskümmend aastat täis, sellest seitseteist muutumatu koosseisuga. Kui kaua veel põrutate?

M.: Võiks ju teha seitseteist veel.

J.: Kukerpillid said siin nelikümmend.

M.: See on ikka võimas sihtmärk. Aga, noh, vaatame …

Usutles Mati Palmet
Avaldatud ristsõnaväljaandes Suured Ruudud – juuli 2012

Kõik ristsõnaväljaande Suured Ruudud intervjuud leiab SIIT!