Avaleht Intervjuu Viiekordne vanaema ja ärinaine Kersti Männik elust: ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse!
Viiekordne vanaema ja ärinaine Kersti Männik elust: ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse!

Viiekordne vanaema ja ärinaine Kersti Männik elust: ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse!

Raskused teevad meid tugevamaks ja näitavad, kes on kes! „Sõpru tunned hädas”! Igaüks meist satub om elu jooksul kord või kordi abivajaja rolli või siis olekusse – enam ei jaksa! Aga alla andmine pole minulik! Oskasin abi paluda. 2017 oli minul selleks aastaks“ ütleb Kersti Männik – viiekordne vanaema, ettevõtja, kellele ettevõtlus ja äri on pakkunud nii tõuse kui mõõnu. Elu õppetundidest, põhimõtetest, valikutest, reetmisest ja taas jalule tõusmisest temaga räägimegi.

Nõukogude Eesti ajal sündis mul kaks last, s.o 1988 ja 1990. Sellest hetkest alates saabus minu iseseisvus, millele järgnes ka iseseisvus Eestile. See oli suurte muutuste aeg – laulev revolutsioon, tühjad poeletid, paanikas inimesed ehk aeg, mis ääretult keeruline. Igal sammul pidid võitlema iseenda ja laste kõhutäie eest! Suurt rolli mängis see, kes olid sinu ümber. Minul olid paljus abiks vanemad. Aastad 1988-1991 oli enesekasvamise ja ärkamise periood, kus kõik lapsena kogetud armastusväärne, soe ning turvaline tunne kuidagi äkki ära kadus. Tuli minna tööle. Esimene töökoht, kuhu  kandideerisin, oli Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis sekretäri ametikoht. Nõuti arvuti – inglise keele oskust. Mul polnud kumbagi, aga ütlesin, et oskan kõike.  Käisin sünnipäevaks saadud rahade eest ruttu enne kursused läbi ja võetigi tööle. Siin tuleb meelde  Richard Branson: „Ärge kunagi kartke öelda JAH, kui teie ellu ilmub uus võimalus, millest te midagi  veel ei tea, te suudate selle hiljem ära õppida!“ See koht oli ja jäi elus ainukeseks palgaliseks töökohaks. Paar aastat hiljem suundusin juba ettevõtlusesse. See juhtus täiesti ootamatult! Mu ellu ilmus inimesi, kellede jutust jäi kõrvu  mõte kinnisvara ärist, mis ühtlasi tulus kui väikeste laste kõrvalt kergesti tehtav. Ma ei teadnud sellest midagi, aga asutasin firma ikkagi.

Kinnisvarafirma sai loodud aastal 1993, emalt saadud laenu abil. Mis oli esimene tehing ja kuidas kõik kujunes?

Sel ajal ei olnud ju sotsiaalmeedia kanaleid. Võtsin Kuldse Börsi ja Soov.ee lahti ja hakkasin inimesi lihtsalt läbi helistama – ühed tahtsid müüa ja teised osta. Kogusin ja panin kirja vajaliku informatsiooni ja kontaktid ja kuidagi ladusalt hakkas kõik minema. Pealegi see hakkas mulle meeldima. Informatsiooni erinevatest pakkumistest hoidsime perfokaartidel. Tuli meelde tuletada veel ka vene keel, sest enamus tehinguid sai tehtud venelastega, kes olid Eestist lahkumas. Üllataval kombel toimis kõik väga hästi. Esimene tehing tuli päris ruttu ja siis juba teine, kolmas …

Esimest rahanumbrit mäletate?

Mäletan, et teenisin sekretärina töötades sada dollarit. Sain aru, kui ülekohtuselt väikesed palgad meil olid. Korterite hinnad jäid magalate rajoonides kui äriga alustasin,  vahemikku 1500-3000 dollarit aga tõusid iga aastaga. Vahendustasu oli siis 5%-10% ühel hetkel see sada dollarit, mis ma sain varem palgana, tuli nüüd iga tehingu pealt ja mida rohkem tehinguid suutsin kuus teha, seda rohkem teenisin. Pakkusin siis juba ühele rahakamale papile välja  äriideem et  korterid nii odavad, võiks hulgi kokku osta. Lasnamäel, Paldiskis ja igal pool müüdi kortereid väga odavalt. Aga selle peale öeldi, et „loll oled või!“ Ostis hoopis omale Grillkana auto, mis aasta hiljem maha põles ja siis ütles, et oleks pidanud ikka mind kuulama, sest hinnad tõusid paari aasta sees 100%.

Aastal 1993 ei olnud just eriti palju naisi kinnisvarafirmade omanike seas, see oli ju ikkagi meeste maailm. Millal te esmakordselt meestele sel maastikul jalgu jäite?

Ma ei saa öelda, et ma jalgu jäin, sest olen terve elu tegelikult meestega äri teinud ja nendega väga hästi läbi saanud. Pigem jäin jalgu siis, kui mängu tulid suuremad rahad ja hakkasin ise arendama. Siis sain vahest selliseid kõnesid kui kinnistute ostu hangetel osalesin, et tütarlaps, te olete valel mängumaal.

Kui palju on teie hinnangul äritegemises tarkust, haridust ja kui palju müstikat?

Ma olen kogu aeg elanud nö kõhutunde järgi. Mu isa ütles alati: kui ei ole teadmisi, peab olema hea nina ja õigel ajal õiges kohas. Kinnisvaraalaast äritegemist siis ülikoolides ei õpetatud, küll aga sai erinevatel majandusloengutel ja kinnisvarakonverentsidel käidud. Tehinguid tuli aga häst ja oma esimese suurema, 5000 dollarit vahendust ühe tehinguga teenisin ma aastal 1994. Ostsin siis tööks hädavajaliku vahendi – mobiiltelefoni, mis maksis tollel ajal 1000 dollarit ning parema auto, et objektilt objektile õigeks ajaks alati jõuda. Müstika on see, kui su ellu ilmuvad inimesed, kes sind ühel või teisel moel mõjutavad või uutele väljakutsetele suunavad.

Mu isa ütles alati: kui ei ole teadmisi, peab olema hea nina ja õigel ajal õiges kohas.

Milline on olnud teie ettevõtluse aastate jooksul kõige raskem moment?

Ma arvan, et kõige raskemad aastad olid 2010 – 2017, põhjuseks majanduskriis. Vahendusega on lihtne – sa ei vastuta. Aga 2002. aastal hakkasime itaallastega koos investeerima, võtsime investoritelt raha, mille paigutasime erinevatesse projektidesse, millistest osad, kus pangalaenud võetud olid, kaotasime. Ühel hetkel jäid rahad lihtsalt kinni või pidime leppima kaotusega ning partnerite ja pankurite vahel läksid asjad väga koledaks.

Mida te sellest perioodist kõige rohkem õppisite?

Mul oli vahetult enne majanduskriisi ka väga raske suhtekriis, mis oli mind piisavalt karastanud. Omade poolt reetmine  on kordades hullem kui äriline kriis või raha kaotus. Õppisin tundma inimesi, kellede sarnaseks kunagi saada ei taha  ja olukordi, millistesse kunagi ei ennast ega teisi panna ei sooviks ning ka seda kuidas Riik oma inimestest üldse ei hoolind! Ma sel ajal kirjutasin nii mõnegi selleteemalise artikli ja suundusin üldse ära Libeeriasse, kus meil itaallastega metsanduse äri oli, mida aastakese juhtisin.

Õppisin tundma inimesi, kellede sarnaseks kunagi saada ei taha.

Mis oli tagasi vaadates teie tipphetk?

See oli aastatel 2002 – 2008, kui ma itaallastega koostööd tegin. See tunne on nii hea, kui oled millegi suurega hakkama saanud, andes tööd niipaljudele inimestele, kes kõik töötasid ühe eesmärgi nimel ja olid seda tehes õnnelikud ja rahul! See oli hästi mõnus aeg. Sai palju erinevates maades investoritega käidud ja igal sammul midagi juurde õpitud. Samas reisisin palju ka oma lastega. Kui jaotada elu tsüklitesse, siis 18-30 eluaastatel panustasin enamjaolt lastele ja kodule ning ühtasi proovisin leida üles iseennast, õppides tundma oma tugevaid ja nõrku külgi läbi kõikide eluraskuste, mis mind sel eluperioodil tabasid, alates iseseisvumisest, vaesusest, venna kaotusest, suhte – ja tervisekriisini välja. Vaatamata sellele, et kaotasin kõik, leidsin endas selle jõuallika, et alustada eluga täiesti uuelt lehelt, ennast pidevalt täiendades ja tervendades. Avastasin endas tohutu tahtejõu olevat! 30-40-ndates aga lubasin endale täis poweriga karjääri teha, et viia ellu unistus oma majast ja vaadata, milleks sa tegelikult võimeline oled. Aga need viimased rasked seitse aastat olid jah, sellised, et ühest otsast nagu kurb paigal seista aga teisest küljest raskused karastavad ja juhatavad õigete inimeste ja väärtusteni elus. Nii jõudsingi abipalvega inimesteni, kes ei kahelnud mulle selle andmises sekunditki.

Vaatamata sellele, et kaotasin kõik, leidsin endas selle jõuallika, et alustada eluga täiesti uuelt lehelt, ennast pidevalt täiendades ja tervendades.

Mis tunne on abi vastu võtta?

See oli ülim tunne ja ajas mind nutma, tõesti väga hästi mäletan seda. Tänud siinkohal kõigile, kes minusse uskusid ja mind aitasid.  Suured tänud ka mu vanematele, kes on alati mu kõrval olnud, nii heas kui halvas ning alati valmis aitama ja mu lastele, kes andsid jõudu edasi võidelda. Lapsed ongi üks suurim elu edasiviiv jõud. Ainuüksi nende nimel oleme valmis kõigeks ja leiame selle viimasegi Jõu neid kaitstes.

Tänud siinkohal kõigile, kes minusse uskusid ja mind aitasid.

Kui täna kõigele sellele tagasi vaadata, siis millised nendest karjäärihetkedest olid kõige olulisemad?

Ma arvan, et 1993-1997, kui ostsime elukaaslasega koos Soome partneriga vanu kortereid, millised remontisime, teistsuguseks disainisime ja edasi müüsime. See oli periood, kus me teenisime hästi ning  mis andis ka elule vürtsi juurde, sa said millestki koledast teha midagi väga ilusat. 2003-2004 sain aga juba tänu investorite usaldusele ise vabalt osta, mis meeldib ning ehitada, mida soovid ning mis kõige tähtsam, kõik, nii su töölised, partnerid kui investorid olid õnnelikud ja rahul!

Kuidas te selle kõige kõrval olete suutnud hoida suhteid oma lähedastega?

Kui laste käest küsida, kas ema oli olemas, siis olin alati olemas. Ma olen rahul kui mu lähedastega on kõik hästi. Kindlasti on ka siin olnud raskusi aga tänu rohketele reisidele ja tegemistele koos ning ühiselt raskustega võideldes, oleme ÜKS. Kõik lapsed saavad omavahel hästi läbi ja lapselapsed ning õe lapsed, kes on minu lastelastega pea sama vanad, saavad tihti koos olla ja mängida, sest kõik elavad Eestis ning ka kõikide mu laste kaaslased fännavad me pere ja on osa sellest.

Ma olen rahul kui mu lähedastega on kõik hästi.

Millist nõu te noorele naisele annaksite, kes oma edutee alguses esimesi samme teevad?

Mul on väga suur tahtejõud. Kui mul oli kolme lapsega rahaliselt raske, käisin töövestlustel ja mulle lihtsalt irvitati näkku ja öeldi: „mis te teete nalja või, et kolme lapse kõrvalt tulete tööle, lapsed hakkavad nagunii koguaeg haiged olema“. Oleks nad vaid teadnud, mis power mul on! Aga ju pidi nii minema ja tänu sellele, olen seal kus pean olema. Tuleb kuulata, kannatada ja ringi vaadata, kes ja mis on sinu ümber, analüüsida, planeerida, teiste vigadest õppida ja vanematelt ning targematelt nõu küsida! Selle puzzle kokkupanek viib sind kogu aeg edasi.

Tuleb kuulata, kannatada ja ringi vaadata, kes ja mis on sinu ümber, analüüsida, planeerida, teiste vigadest õppida ja vanematelt ning targematelt nõu küsida!

Julgete öelda kõikidele naistele, et nad saavad kõigega hakkama?

Öelgem JAH! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Millest te unistate, milline võiks olla aasta 2019 kõikidele naiste jaoks?

Hea aasta – inimesed võiksid olla üksteise vastu sallivamad, rõõmsameelsed, et me hoiaksime kokku, teeksime koostööd ja mis kõige tähtsam, usaldaksime üksteist! Sest usaldust on kõige raskem võita aga väga lihtne kaotada.

Kommentaarid