Avaleht Arvamus Rahvastikuminister: meeste panust märgatakse, naiste oma jääb veel liiga sageli varju
Rahvastikuminister: meeste panust märgatakse, naiste oma jääb veel liiga sageli varju

Rahvastikuminister: meeste panust märgatakse, naiste oma jääb veel liiga sageli varju

Tänasel naiste diskrimineerimise vastasel päeval jagas rahvastikuminister Riina Solman kommentaari, kus ta tõstatab naiste vähese tunnustamise aspekti.

Naiste diskrimineerimisest rääkimine ei küta enam selliseid kirgi nagu aastaid tagasi. Sooline palgalõhe on vähenemas, naised juhivad mitte ainult suurettevõtteid, vaid ka rahvusvahelisi korporatsioone. Ka poliitika pole naiste jaoks enam kauge unistustemaa. Meie riigi presidentki on naine.

Seda, et naisi meestega võrdselt koheldakse, ma siiski igal sammul veel väita ei julge. Tänasel naiste diskrimineerimise vastasel päeval tooksin ma välja ebavõrdse kohtlemise ühe varjatuma külje: sageli näib, et meestele jagatakse tunnustust ja kiidusõnu palju heldemalt kui naistele.

Mõelgem korraks koos – kas me oleme jõudnud lõppeval aastal tänada, tunnustada ja kiita kõiki neid naisi, kes seda väärivad?

Aasta kodaniku tiitli pälvis Arkadi Popov. Ta on vaieldamatult ülimalt tubli mees, kes juhtis kevadel Terviseameti kriisistaapi kindlakäeliselt ja sai tiitli igati põhjendatult. Me hingasime kõik kergendatult, kui meditsiinilise juhi koht Terviseametisse tekkis.

Kuid kui meie perearstid, haiglate arstid ja õed, kellest suurem osa on naised, poleks teinud kogu kriisi aja ennastsalgavalt ööpäevaringselt tööd, võinuks minna tiitel hoopis kellelegi teisele. Seda toredam on, et aasta ema tiitli sai sel aastal just meditsiinitöötaja – PERH-i anestesioloogiakliiniku õendusjuht, kahe lapse ema Katre Zirel.

Koroonakriis on toonud pilti mitmeid tarku ja tegusaid naisi, kellest me polnud varem kuulnudki. Kevadel juhtis Terviseametit Merike Jürilo, praegu on kõneisikuna Terviseameti juhi Üllar Lanno kõrval esiplaanil Mari-Anne Härma. Mõlemad oleksid tugevad nominendid tiitlite jagamisel, nii Härma kui Lanno. Vaatame, kumb selle päeva lõpuks pälvib, kui tänu jagatakse. Tore, kui mõlemad.

Peamine, et kriisi järelmite käigus ei juhtuks nii, et ebaõnnestumisel jääb süüdlaseks igal juhul naine, tubli töö puhul saab aga au endale mees.

Suurimat tunnustust väärib kindlasti Irja Lutsar – lõppeva aasta ilmselt enim tsiteeritud naine Eestis. Naine, kelle tarkus, julgus ja otsekohesus on imetlusväärne. Selge sõna ja julgustava hoiakuga, väsimatult igal ajal ja igal pool selgitusi jagamas, et inimeste ärevust teadmistega asendada.

Ka meie tuntuim koroonamudeldaja on ju naine – matemaatik Krista Fischer. Kiitust ja tänu väärivad kõik naised, kes on teinud koroonakriisi ajal haigeks jäänud kolleege asendades või eesliinil töötades ületunnitööd, pannes pausile oma isikliku elu.

Eriti tuleb tunnustada sel aastal kõiki emasid. (Muidugi ka isasid, kes on võtnud koduhoidjarolli.) Laste koduõppele jäämise ja kevadise lasteaedade sulgemisega kasvas emade kohustustehulk ühtäkki mäekõrguseks. Ootamatu olukord sundis paljusid emasid ennast ületama, katsetama oma võimetepiire, et olla ühteaegu ema, õpetaja, kaugtöötaja ja kõike muud, millega kevadest saadik on rinda pista tulnud.

Mitte kuidagi ei tohi alahinnata ka nende naiste panust, kes võtsid enda õlule kogu koduse elu korraldamise ja meeste tagala kindlustamise sellal, kui mehed töörindel edasi rabasid, olgu Eestis või siis nädalate viisi naaberriigis Soomes koroonalõksus.

Võiks öelda, et koroona võitlustandril ongi võib-olla naiste kangelaslikkus jäänud tagaplaanile. Vähim, mis nad selle eest väärivad, on märkamine ja tänu. Oma tööandjlta, oma kolleegidelt, oma mehelt.

Ehk on selle aasta põllumehe tiitli andmine naisele – Kaja Piirfeldtile – märgilise tähendusega, murdes lõpuks ometi naiste halli kardinali staatuse ja tulevikus võib näha naisi seismas pjedestaalil ka seal, kuhu on varem olnud asja vaid meestel.